EUPL laureaat Mudlum: Ma veel ei oska hinnata, mida tunnustus kaasa toob

Mudlum ehk kodanikunimega Made Luiga võitis sel aastal Euroopa kirjandusauhinna raamatuga "Poola poisid". Uurisime autorilt, mida auhinna saamine on endaga kaasa toonud.

Euroopa kirjandusauhinna eesmärk on aidata alustavatel kirjanikele sillutada teed laia maailma. Pälvisite maikuus auhinna oma teose „Poola poisid“ eest. Mida see on teile kaasa toonud?

Seni ainult hulgaliselt kirju EUPL-ist  igasuguste instruktsioonidega, kuidas teha videopostkaarte, kuna kõik üritused reaalelus jäävad ära. Kirjastamislepingud Balkanimaadega, neid on kolm. Kardan, et osad neist ei realiseeru, kuna plaaniti tõlkida mõne suurema keele vahendusel, aga ma väga kahtlen, kas suurematesse keeltesse tõlkeid tulebki. Ma ilmselt ei oska seda ise veel hinnata, mida taoline tunnustus kaasa toob, kirjanduselus toimub kõik väga suure viivitusega, olen vahepeal kirjutanud juba uue raamatu, mis peatselt ilmub ja mõtted on “Poola poistest” juba väga kaugele liikunud.

„Poola poisid“ pälvis ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Olete öelnud, et "Raamatut ei tee ükski auhind ei paremaks ega halvemaks. Paistab, et see ei tee isegi seda, et keegi seda rohkem märkama hakkaks.“  Kas see arvamus pisut ennatlik polnud või jääte ikka selle juurde?

Ega autorini ei jõua just palju tagasisidet. Kes loeb, kas loeb, kuidas loetust aru saab. Raamatu puhul on ju ka see imelik asjaolu, et ta on ühest küljest artefakt, aga teisest küljest tavaline kaup, kui ta poodidesse müügile jõuab. Eestis preemiad müüki märkimisväärselt ei kasvata. Sellest rääkisin põgusalt ka Sirbile antud intervjuus . Ma ise ilmselt ei pea seda raamatut oma kõige suuremaks õnnestumiseks, aga selle kirjutamine oli üks keeruline ja kaelamurdev trikk, valitud vorm kippus mul tihtipeale ülejõu käima.

Loomulikult on 2020 erakorraline aasta kõigile. Kultuurisündmused jäid ära, ja kui mõni toimuski, on ta ikka jäänud üleüldise segaduse ja hirmuõhkkonna varju.

„Poola poisid“ on mitmekihiline raamat, haarava stiiliga ja kujundirikka väljenduslaadiga. Olete öelnud, et pole ise kunagi Poolas käinud – mis sundis tegevustikku just Poola viima? Raamatust kumab ka vihjeid Eesti kultuurielus toimunule.

Poola-teemast olen pikemalt rääkinud Estonian Literary Magazine’le antud intervjuus, vast pole põhjust seda siin samas mahus korrata. Minu puhul sünnib kõik kaosest ja juhusest ja alles kunagi palju hiljem võib märgata, et kõiges selles juhuslikkuses on olnud oma kindel eesmärk.

Olete öelnud, et „sa leiad selle, mis on sulle südamelähedane, mis asetub sinu mustrisse. Selle, mis on väljaspool sinu mustrit, sa lihtsalt lükkad tagasi, ei võta seda vastu, see on paratamatu.“ Kuidas kirjeldate oma „mustrit“,  - mis Teile tõeliselt korda läheb?

Mind kõnetavad tunded ja seisundid, sellised kirjanikud, kes sarnaselt minuga ei pane rõhku sündmustikule, vaid otsivad maailma peidetud tähendust, mis ilmutab end sageli tavalises, elu pisiasjades. Kõik see tavaline osutub väravaks millessegi suurde ja hoomamatusse.

Teis on peidus kaks inimest – üks on tavaline oma kodanikunimega ja teine on Mudlum, kirjanik. Kas kirjanik tavainimesega vahel tülli ka läheb? Näiteks kui elust enesest oleks hea lugu võtta aga sõbra/kogukonna suhted seda nagu ei lubaks?

Eetiline dilemma on kirjutava inimese ees kogu aeg. Inimene ja kirjanik ongi sageli vaenujalal, üks tahaks kõik letti laduda, aga teine ei luba. Ma ikkagi arvan, et kirjanikuna ma olen kui mitte just meedium, siis ikkagi mitte vaba isik, vaid asjad sünnivad minu tahtest sõltumatult. Eriti kuna ma olen spontaanne kirjutaja, ma lasen ennast kergesti juhtida, mul ei ole varem valmis mõeldud kava, kuidas ja mida ma teen. Ma lihtsalt ühel hetkel alustan, elan kirjutamise ajal tugeva pinge seisundis, see aeg on nagu väljasool mu harilikku elu, siis jõuan oma kirjutamisega jumal teab kuhu ja ise imestan, et kuidas ma siis nüüd siia olen kohale jõudnud. Ma ei muretse, kas järgmiseks raamatuks enam ainest ja tahtmist jätkub. Kui tuleb, on hea, kui ei, pole ka midagi katki.

Loov Euroopa poolt finantseeritavad kirjandisauhunnad antakse sel aastal erakorraliselt üle virtuaalsel tseremoonial, ilmselt novembris.

Lõiguga raamatust "Poola poisid" saab tutvuda äsjailmunud antoloogias SIIN